Mina võtsin oma näituseprojekti teemaks surma. Surm on midagi, mis on jäänud tänapäeva inimesele kaugeks ja hirmutavaks teemaks. Vähemalt Eesti ühiskonnaga kokkupuutes pole ma täheldanud, et oleksime ülimalt surmapositiivsed või valmis sellest teemast päriselt rääkima. Seetõttu tahtsin välja panna näituse, mis sunniks vaataja olukorda, kus ta peab selle teemaga kokku puutuma, kasvõi hetkeks. Surm on vältimatu osa meie kõigi elust, selle eest pole mõtet põgeneda. Miks siis mitte proovida seda avasüli vastu võtta? Samuti on minul endal läbitud traumasid, millest on kasvanud väga sügavad eksistentsiaalsed mõtted, mida tahtsin käsitleda selle näituse kaudu.

Otsustasin kasutada oma meediumina õlivärve. Enne seda projekti oli mul  õlivärvidega vähe kogemust, kuid arvasin, et oleks väärt proovida. Õlivärvid kuivavad kauem, mistõttu on nendega maalimiselvigade tegemine palju andestavam. Samuti on neid puhtalt tekstuuri ja kvaliteedi poolest meeldiv kasutada. 

Kõigepealt alustasin ideede kogumisest. Kuna ma pole suur kavandite fänn, siis tegin need väga visandlikult ja üldistatult. 

Kõige algsem idee oli maalida Victoria ajastu poolt inspireeritud portreesid. Tollel ajal paigutati surnukehad fotodele, nagu nad oleksid endiselt elusad, olles ümbritsetud oma elusatest pereliikmetest. Mõtlesin, et maaliks midagi sarnast, aga et inimesed oleksid tänapäevastes riietes. Iva oli esile tuua seda, et vanasti oli surm niivõrd normaalne ja tuttav, et inimesed olid nõus omaenda surnud pereliikmetega fotodel poseerima. Tänapäeval ei tuleks selline asi enamuses kultuurides kõne allagi. Inimesed elavad nüüdsel ajal palju vanemaks , mistõttu surm on haruldasem ja võõram – on ka tekkinud mingi vale arusaam, et surnukeha on kuidagi ohtlik. 

Ma ei suutnud alguses otsustada, kas tahan minna võikamas ja rohkem literaalses või pigem metafoorilises suunas. Ma tahtsin käsitleda surma kui protsessi, ehk siis käsitleda seda, mida keha läbib pärast surma. Mädanemine on näiteks väga tavaline bioloogiline protsess, mille kaudu meie keha komponendid ühinevad taas loodusega. Seda on ebameeldiv vaadata, see pole esteetiline. Siiski on see osa elust ning ilma nende protsessideta poleks mulda, millest sirguvad kaunid lilled ja puud. 

Pärast neid mõtteid hakkasin ma mõtlema kuidagi teises suunas. Arvasin, et need ideed, mille peale tulin, olid muidu head, kuid neis polnud mingisugust lugu. Victoria ajastu maalid oleksid olnud minu arvates natukene igavad ja roiskuv surnukeha keset lilleaeda võib olla huvitav visuaal, kuid seal pole väga palju, mida ise mõelda. 

Siis hakkasin mõtisklema omaenda surma peale, milline mälestus minust alles jääb. Arutledes oma emaga (kellest oli väga suur abi selle projekti tegemise käigus), tuli meil teemaks, et pärast surma mäletatakse inimesi teistmoodi, kui nad päriselt olid. Kui keegi sureb, siis nt eesti kultuuris on komme rääkida surnutest ainult head, kuigi inimesed pole kunagi ühekülgsed. Meist jääb maha nagu mingisugune idealiseeritud versioon. Selle arutelu käigus jõudsime mõtteni, et mis siis, kui inimese vaim vaatab maa peal ennast, nähes et kõik räägivad temast kui kellestki, kes ta päriselt ei olnud. Siis mõtlesime, et seda oleks tore illustreerida teatrilava kaudu, et edasi anda seda "enda vaatamise" ideed. Sellest tuligi pealkiri "Viimane etendus", kuna matused ongi tehniliselt iga inimese viimane etendus, viimane mulje.

Veel üks idee oli teha maal, mis on enamjaolt must, kuid keskel oleks mingisugune hele triip. Selle mõte oli näidata, kuidas mina näen elu, surma ja pärastelu. Keskmine triip sümboliseerib elu ja kuidas see on vaid väike moment keset kahte musta lõpmatust. Seda ideed nägin ma unes. Kui juhendajaga arutasin, siis sain aru, et pidin ideed natuke muutma, sestsee poleks etenduse maaliga kokku sobinud (kuna uus idee oleks olnud pigem abstraktne). Siis mõtlesin, et neid kahte maali võiks läbida mingi ühine lugu. Otsustasin kasutada maalis sedasama sinist vaimu. Ma kasutasin baasina sama ideed elust kahe lõpmatuse vahel ning kombineerisin selle esimese maaliga. Otsustasin maalida vaimu piilumas läbi teatrikardina.

Kõigepealt hankisin endale lõuendid. Otsustasin valida etenduse maali kui kõige suurema, kuna sellele oli vaja rohkem detaile lisada. Väiksem lõuend on 60 × 80 cm ja suurem on 80 × 120 cm. 

Võtsin kõigepealt ette “Viimase etenduse” maali, kuna minul on lihtsam teha raskemad asjad enne, ja siis liikuda kergema ettevõtmise poole. Võtsin siis pintslid, õlivärvid ja tärpentiini ning asusin tööle. Töö algas sinise underpainting’uga, et värvidel oleks rohkem dimensiooni. Seejärel kasutasin suuri ja kiireid pintslitõmbeid, et kompositsioon paika panna. Siis tõin kõige tumedamad kohad välja, siis sellest veidi heledamad jne, kuni jõudsin kõige heledamate kohtadeni. Pärast seda hakkasin lisama detaile. 

Protsessi algus oli kõige keerulisem. Iga maalikunstnik teab, et esimesed sammud viivad tihti meeleheiteni, kuna meie visioon pole veel päriselt kujunenud, inglise keeles kutsutakse seda maali ugly stage’iks. Ma valasin isegi pisaraid, sest et arvasin, et minu projektist küll midagi head ei tule. Mida rohkem aga maalisin, seda rohkem tuli minu peas olev pilt esile, ning seda lihtsam oli jätkata protsessi. Kirst oli kõige keerulisem ja aeganõudvam osa, kuna ma pole perspektiivis ja taustade maalimises kõige pädevam. Et seda probleemi lahendada, kasutasin erinevaid silmatrikke, nt katsin ma kõverad jooned lilledega. Mu lemmikosa protsessist olid värvid, see on miski, mida ma päriselt naudin ja oskan. Kui maal oli juba lõpusirgel, siis lasin oma isal meisterada sellele puidust raami. 

Järgmiseks võtsin ette “Näeme teispoolsuses!” maali. Selle protsess nägi põhimõtteliselt samasugune välja, kuid seekord keskendusin tegelaskuju esile toomisele. Tahtsin, et ta näeks natuke hirmutav välja, ja et see maal oleks pigem nagu sissejuhatus teisele maalile. Ma nautisin seda maali natuke rohkem, kuna eelistan maalida inimesi, mitte taustasid. Samuti lasin oma isal meisterdada ka sellele lõuendile raami.

Nende kahe maali valmimise protsess oli keeruline nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Surm on nii raske teema, kuid ka teema, millele tuleb paratamatult mõelda. Positiivne on see, et maalimine aitas mul käsitleda rasket teemat kunsti kaudu. Samuti lisas see natuke huumorit ja kergust minu hingele surma suhtes. Füüsiline keerukus tuli sellest, et ma pole varem palju püsti seistes maalinud ning vahepeal võttis võhmale pidev seismine. Ka alustamine oli keeruline, minu ATH-aju toimib enamasti ainult surve all, nõnda lükkasin tegutsemist nii palju edasi kui võimalik. 

Ma arvan, et see projekt jääb nii mulle kui ka loodetavasti teistele kauaks ajaks meelde. Ma sain käsitleda endale tähtsat teemat ning jagada seda teiste inimestega, kes loodetavasti said ka mõttematerjali juurde. Samuti sain õlivärvide kasutamise poolest targemaks. Olen tänulik oma juhendajale ja oma emale, kes mind  aitasid ja pakkusid lahedaid ideid ja inspireerisid mind. :)